Heipahei

Uus aasta on käes, viimati kirjutasin teile vist Novembris. Tegelikult on nii palju juhtunud ja ma olen igal pool käinud ja muidugi pole mul olnud aega kirjutada blogi. Praegu on aga natukene puhkust nii, et vedas teil. Kust alustada, ei mäletagi mis ma kirjutanud olen siia. Hakkan siis sellest peale, et siin lõpetavad kõik koolid detsembris. Käisin Edilsoni sugulase lõpetamisel kõrval linnas. Lõpetamistel kantakse samasugust kostüümi või ürpi vms nagu ameerika filmides on ülikooli lõpetamistel. Mütsike ka mille otsas tilbendab mingi nöörike. Tegelt on lahe, omamoodi. Pärast lõpetamist oli reserveeritud klubi, esines bänd, bänd laulis inglise keelseid laule ka. Rahvast oli tohutult. Järgmine lõpetamine oli minu kooli viimane klass ja kaheksandikud( eestis siis 9-nda klassi lõpetamine), direktor helistas Julianale ja ütles, et ma ennast kohale veaks. Kui sinna jõudsin küsis direktor kuidas minu nime hääldada, õpetasin talle 5 minutit kuidas öelda gerli, siis küsis perekonnanime. Läks veel 5 minutit ja ta hääldas seda päris hästi. Mitte küll nii nagu mina aga enam-vähem. Ta muidugi ei öelnud miks tal minu nime vaja oli, nii et hakkasin vaikselt narveerima. Lõpuks kui kõikidele oli paberid kätte jagatud siis hakkas direktor kutsuma lavale igast klassist parimaid õpilasi. Minu klassist käisid seal 2 tüdrukut, mõtlesin, et kutsub mind ka aga ei. Siis hakkas rääkima, et selle aasta poole pealt tuli meie kooli vahetusõpilane, eestist. Ta oli ainuke kes sai oma klassist matemaatika olümpiaadil edasi, ainuke kelle mata kt on 10 (ehk siis kõige paremad), ta võttis osa näidendi tegemisest, võttis osa võrkpalli ja rahvastepalli klasside vahelisest võistlusest milles võitsid esimesed kohad ja palju muud. Ühesõnaga ma olen tubli:D Ja siis anti mulle kingitus ja korras:D Sain pildiraami.
Järgmine lõpetamine oli Rodrigo oma, see oli Sorocabas. See on suurlinn umbes 40 km kaugusel Pilar do Sulist. Rodrigo kandis ka seda lahedat ürpi, ta nägi päris naljakas välja. Pärast lõpetamist läksime tähistama, ta lõpetas ülikooli filosoofia alal.
Siis 23 detsembril algas minu puhkus, sõitsime Pirajusse. Piraju asub umbes 4 tunni (autoga) kaugusel minu linnast. Seal elab Rodrigo isa ja Rodrigo ja Ze (Rodrigo vend, kes koguaeg meil töllerdab:D) kasvasid seal ülesse. Neil on komme tulla jõuludeks ja uueks aastaks siia, kuna nende enamus sõpru on õpetajad siis neil on ühel ajal puhkus, või siis jõulude ajal ja uuel aaastal on kõigil vähemalt nädal puhkust. Pirajus käisime iga päev väljas baarides kus esinesid bändid, minu lemmik oli samba-baar. Seal oli iga õhtu kolm meest kes mängisid kitarri, trumme ja laulsid . Neile lisandsid nii öelda vabatahtlikud kes oskasid mingit pilli mängida. Peale selle käisin ma Juliana ja Rodrigoga Heavy Metali kontserdil. Terve saal oli musti ja karvaseid täis aga see oli viimase peal elamus. Ma poleks arvanudki, et heavy metali kontsert võib lahe olla.
Jõuludel läksime Rodrigo tädi juurde, sõime ja jõime kõike paremat, jagasime kinke ja läksime välja pidutsema. Ma sain jõuludeks india stiilis seeliku ja kaelakee, hästi nummikad.
Uuel aastal istusime kella 12-ni kodus vaatasime uue aasta programme, soovisime kõigile head uut aastat ja suundusime sambabaari. Seal saime kokku kõikide Rodrigo ja Ze sõpradega. Farziola (Rodrigo sõber) tahtis teada kuidas on eesti hümn, noh eks ma siis laulsin talle, siis tahtsin, et ta laulaks mulle brasiilia hümni. Kui ta hakkas laulma õhutas ta teised ka laulma, lõpuks laulis peaaegu terve baar mulle brasiilia hümni. Nende hümn on kaks korda pikem kui eesti oma ja tegelikult on päris lahe hümn.
Uue aasta õhtul sain tuttavaks Eristhaliga, tema on see kes seal samba baaris kitarri mängib ja laulab. Ta on tumedanahaga ja mustade krussis juustega. Ehtne brasiillane ja natuke rohkem. Ta elab muidu Sao Paulos ja hakkab koos sõbraga tegema plaati rock`n`rolli- samba ja brasiilia muusika segu. Päris huvitav. Siis sain tuttavaks järgmise muusikuga, Guigo, tema on trummi põristaja. Tal on oma bänd ja isegi kaks plaati. Minu meelest on siin brasiilias iga teine kusagil bändis, mängib mingit instrumenti või kunagi tegi bändi.
Mina ja Juliana tulime tagasi Pilar do Sul, Jul on vaja teha ülikooli värke teha ja ei tahtnud üksi ka siin olla. Niisiis olen tagsi Pilar do Sulis. Eelmine nv käisin kontserdil siin, Fatale oli bänd. Kõige pealt pidime Edilsoniga shoki saama, sest meie kooli üks direktoritest ( umbes 27-34 aastane mees), kes me arvasime, et on gei, suudles oma õpilasega. Okei, ma arvan, et see on ainult brasiilias võimalik. Me ei suutnud tükk aega midagi öelda. See selleks. Peale kontserti läksin autogrammi küsima, kui ma nägin järjekorda siis mõtlesin küll, et pole mõtet. Aga siis nägin järjekorra alguses ukse juures üht blondi kutti kes oli bändi külalisesineja. Ta muidu ei esine koos selle bändiga aga täna oli erandjuhus.:D Ta rääkis ainult inglise keelt. Niisiis kasutasin oma võimalust, läksin temaga rääkima. Ütlesin, et issand kui hea on kellegagi üle tüki aja inglise keeles rääkida jne. Tänu temale sain ilma järjekorras seismata bändi juurde. Küsisin siis autogramme ja rääkisin neile, et ma olen teisest riigist ja vahetusõpilane. Nad sattusid vaimustusse. Neid filmiti ka ja nad palusid mul rääkida natuke eesti keeles ja bändi solist tahtis, et ma kirjutaks talle üks musi minu sõpradele Fatales eesti keeles ja ühesõnaga nad olid vaimustuses. Siis tulid mingi fännid kes tahtsid koos minuga ka pilti, ma naersin ja küsisin, et miks minuga , vastasid, et ma olen ilus. Ja need fännid olid naised muidu. Mul endal polnud kaamerat kaasas, rääkisin siis Fatale fotograafiga, et ta teeks pilti ja pärast saadaks mulle. Andis mulle oma visiitkaardi ja tehtud:D Pärast kui autogrammide jagamine oli läbi jäin bändiga pidutsema. Ei usu, et parim pidu mis üldse olla võib ;)Ja rohkem pole vist midagi juhtunud. Selleks korraks siis jälle tsaukiii.

Kallistan